Üldine emotsioon publikust ja Paide Muusika- ja Teatrimajast ja selle olustikust.
Mul avanes hea võimalus minna ooperisse Pilvede Värvid, mis tuli Paide Muusika- ja Teatrimajja. Umbes pool tundi enne etendust jõudsime kaaslasega maja juurde. Autosid nagu oli ning mõned inimesed ka. Uksest sisse astudes oli garderoobi esine saal veel üsna tühi. Imestasime, et polegi nagu kedagi. Teine pilk jäi seisma toredal kavamüüjal- kelle käest me isiklikult kava ei ostnud, kuid müüja näis tore ja sõbralik ning ootas helge pilguga oma kliente.
Järgmine hetk oli juba kassa juures, kus oli isegi väikene järjekord tekkinud. Ootasime seal kannatlikult, kuid samal ajal jälgisin koguaeg ka ümbrust.
Inimesi tuli aina juurde. Garderoobi meeskonnal oli aina rohkem sagimist. Jutuvada aina kerkis ja müra tuli juurde, mingil hetkel oli rahvast igal pool. Jälgides inimesi kassaleti järjekorras ja mujal, siis kõigil oli teatud ootusärevus ja üldine emotsioon tundus hea. Lõpuks saime oma piletid kätte, ning kiirustasime oma jopesid garderoobi andma. Teenindus oli kiire ja korralik ning peagi võis hakata oma teed juba saalini otsima.
Saali uksed olid veel kinni ning meie poole peal inimesi oli üsna vähe. Silma jäid kohe valged pildid seintel, kus oli esitatud erinevaid mustreid. „Ehk oleks võinud olla ka tumedamat tooni?” mõtlesin korraks kuid siiski väljapanek mulle meeldis. Sellel jahedal talvepäeval üsna õige valik seal tuues ka sinna ruumidesse sisse veidi seda külmust ja jahedust oma värvilahendusega, samas kujutised ise olid pigem ju sooja mõttega.
Saal oli alguses üsna tühi aga vaikselt igast uksest tuli inimesi aina juurde ning enne etendust võis juba näha saali, mis oli täiesti rahvast täis.
Istudes inimeste seas oli märgata, et kavamüüjal oli olnud üsna edukas õhtu, sest ooperi kavasi nägi väga paljudes kätes. Inimesed huviga lugesid ja arutasid omavahel. Näha oli palju mõtlikke nägusid ja ka neid, kes ei osanud midagi oodata. Algaski etendus, mida kõik huviga jälgisid.
Ma ise olin esimest korda ooperit vaatamas ning jälgisin hoolega mis laval toimus. Hetkel kui tuli paus, tõusid paljud ja maja oli kohe nagu sipelgapesa. Igal pool sumises ja kõik arutasid nähtut omavahel.
Küsides ühe vanema naisterahva käest esimesi emotsioone, väitis ta, et on etendusega sinnamaani väga rahul. Teda paeluvat väga ka trummipoisid, kes oma osasid väga hästi mängisid. Ütles, et on esimest korda sellisel etendusel ja kõik on temaarust väga hea.
Noorem meesterahvas, kes mul kaaslaseks oli väitis, et ka temale kõik meeldis aga ehk mõned kõrgema noodiga lauldud sõnad lähevad kõrvust mööda. Loost siiski saab väga hästi aru ja ootab teist osa.
Kohviku järjekord oli pikk ja kohvilaudades oli kuulda suurt suminat nii etenduse kui ka päevakajaliste teemade kohta. Mujal majas oli samuti suminat ja sagimist palju. Üldine meeleolu tundus ärevam isegi kui etenduse alguses.
Peagi kostusid kutsed saali tagasi.
Paistis olema ka neid inimesi, kes olid juba koju läinud, kuid inimesed saalis olid väga lootusrikaste nägudega. Võis näha jälle seda kuidas uuriti kava ning aina rohkem selle üle ka arutati. Kohe kui tuled kustu läksid- oli saal vaikne ja ootas.
Lugu oli paeluv ja reaalne. Täpselt see, mis ta tahtis ja pidi olema. Mina ise jäin ka väga rahule kogu etendusega. Orkester mängis hästi olenemata üsna väiksest mänguruumist ning kõik oli omal kohal. Mu kaaslane jäi teise osaga juba paremini rahule ning temale jäid samuti vaid head emotsioonid sellest käigust.
Lõpus inimesed aina plaksutasid ja plaksutasid ning tundus, et sellel polegi lõppu. See kajastas, et kõik kes jäid ka teist poolt vaatama jäid siiski enamuses ka väga rahule.
Kiidan eraldi veel kord garderoobitiimi, olen ka ise korra seda tööd teinud, ning tean kui palju tööd seal on. Kõik numbrid ja joped ning liikumine, kõik toimis nagu liinitöö. Väga kiire ja korralik, minu arust keegi väga pikalt ootama ei pidanud.
Üldine meeleolu oli positiivne. Vaadates rahva nägusid- olid kõik rahul sellega mida kuulsid ja nägid. Pikalt arutati isegi koduteel veel kõike mis toimus.
Jaanika Ainjärv