Muljeid jagab etendusest 1941 aastal sündinud naisterahvas, kes kontsertlavastusel käis.
Mida mäletad Piafi aegadest?
Peale sõda polnud siin erilist muusikavalikut. Hästi palju oli venekeelset muusikat, kuid leidus ka kodumaist. Palju kuulis partei ja poliitika uudiseid- sel ajal polnud midagi valida- oli see, mis raadiost lasti kuulata. Televisioon oli vähestel ning ülejäänud maailmaga kontakt väga kesine. Polnud sel ajal plaate, ega midagi lihtsalt saadaval. Igasugust välismaa muusikat ei lastud kuulajateni – vaid vähesed tulid eetrisse. Imekombel Edith Piafi laulud lasti meieni, neid mängisid paljud jaamad. See oli midagi uut ja võõrast ning ta oli üks väheseid välismaa artiste, keda üldse sai kuulata. Piafist on väga head mälestused, ta oli lummav ja eriline. Ta kohe laulis nii, et midagi aru ei saanud aga hea oli kuulata ikka.
Mida etenduselt loodad?
Sellelt ei oska midagi oodata, aga nii palju kui raadiost reklaami kuulsin, siis tundus hea.
Kuidas etendus meeldis?
Tõeline nostalgia. See viis ajas ikka palju tagasi ja tõi häid mälestusi. Helin-Mari Arder laulis väga hästi ja täpselt. Sõnad olid selgeks õpitud ja väga hea oli kuulata. Hääl oli väga sarnane. Raamat „Triumfikaar„ oli sel ajal kohustuslik koolis ja olen seda isegi lugenud aga ei mäleta enam palju aga kõik tuli siiski tuttav ette.
Etendus oli hästi lavastatud ning jäin väga rahule.