Sellel õhtul 13 märts, mis oli kolmapäev aga päevakõla jättis mulje nagu oleks 13 ja reede. Hommikust saadik oli selline tunne ning, kui õhtul sai lõpuks minna vaatama Meisterklassi, siis see tunne ainult süvenes.
Majas oli sinna minnes väga palju saginat ja mulle ning kaaslasele üllatuseks oli seekord kohvikunurk toodud alla korrusele fuajeesse. Seal pakuti kohvi, kooki ja mõnda paremat võileiba. Samas ruumis olid ka väiksed lauad, mille ääres mõnusalt inimesed seisid ja kooki ja kohvi nautisid.
Vaheajal oli loomulikult saba mõlemas kohvikus ja huvi oli vaid suurenenud. Kuulda oli palju suminat ning uuriti ka ürituse kava.
Teatrimajas jäid seekord ka silma harjumatult tühjad seinad, millel loodan järgmine kord jälle pilte näha. Ilma piltideta on see maja kuidagi võõras ja tühi.
Lavastus oli silmi avardav ja kindlasti pani nii mõnegi saalis olija asju hoopis teise nurga alt nägema. Rahvas elas kaasa ja kuulas. Etenduse lõpus tundus, et peale minu oli veel palju inimesi, keda see lavastus puudutas kuidagi. Sealt sai palju mõtteteri mille üle veel pikalt saab juurelda.
Mulle eriti meeldis, et laval oli klaver ja mängiti otse ja hästi. Lauldi ja räägiti ilma abistavate seadmeteta ning kõik oli tehtud publikule arusaadavaks. Otsekohene ja julge tekst pani kohati mõtlema, kuid täpselt selline ka elu on. Kogu üldmulje oli ka hea.
Silma jäi ka see, et antud etendust vaatas pigem 40+ põlvkond. Mõistan ka seda, et igaühele antud etendus ei sobigi ja kui see lavastus tõi just need inimesed sinna saali, siis järelikult oligi just kõigile seal viibijatele seda vaja.Ise tunnen, et mulle see sobis ja jäin väga rahule, kaaslane väitis, et tema eelistas pigem eelmist vaadatud ooperit. Selles osas jäime eriarvamustele.
***
Jaanika Ainjärv