Tasuta asjade jagamine ja ära andmine on justkui moeröögatus, kuid kui tuleb vastu võtta sisimas julged otsused jätkata oma elu toetudes vaid üksteise headusele, lahkusele ning jagamisrõõmule, on kõhkluseid ja hirme sedavõrd, et see reostab mõttemaailma, kui lademeis prügila. Hirm vaesuse, nälja ja külma ees on mustrid, mis pole maarjamaallastel veel kuhugile kadunud. Mis sest, et oskused leppida vähesega, tulla rahata toime mitmel meist veel kadunud, pole vabatahtlik loobumine rahast ning priielu katsetamine kuigi seksikas tegevus. Ajal, mil räägitakse lumehelbekeste invasioonist… Mõttereaktsioon, mis valdas mind, kui olin Minna Hint ja Meelis Muhu dokumentaalfilmi ära vaadanud.
Jah, ideed sünnivad ja ka ootamatult. Tuleb olla julge märkama. Seda tegigi Londonist tulnud Mark, kes kaheksa kuud Eestis veedetud aja jooksul püüdis luua kogukond, kus elatakse ilma rahata ning kus omavahel jagatakse oskusi, kogemusi, toitu ja armastust. Kuid kõik lõppes ootamatult. Mark lahkus Eestist.
Kas tegemist oli halva ajastusega või võiks Marki kogukonna idee õnnestuda nüüd pea viis aastat hiljem vastas režissöör, et tõenäoliselt mitte.
Esitada küsimusi ja jagada mõtteid filmi režissööriga Meelis Muhuga kinosaalis kohapeal oli väärt kogemus.
Paide Muusika- ja Teatrimajast kinost on saanud koht, kus lisaks verivärsketele kinolinastustele leiab kavast ka väärt filme ja erilinatusi. Minu meelest hea kombo, et tulla kinno pere, sõprade või kolleegidega. Jälgi, jaga, osale 🙂
Sten Hiis
